Peitsin möödunud aasta detsembri keskpaiku pool pätsi kodus küpsetatud leiba köögikapi nurka, et jälgida, kaua see säilib. Tänaseks on katse algusest möödas peaaegu kaks kuud, aga leib on välimuselt ning maitselt täiesti söödav. Ainult üks viga – ta on muutunud kivikõvaks ja seetõttu kannatab lõigata terava noaga õhukesi, peaaegu läbipaistvaid viile.
Neid viile kutsun omakorda koduseks näkileivaks.
Põhiline on muidugi see, et kodune rukkileib on säilinud väga hästi, kuigi lisatud säilitusainetena saab nimetada vaid soola ja suhkrut.
Võrdluseks proovin tulevikus samades tingimustes säilitada leivakombinaatide lehmakeekse ning peenleibasid. Tulemustest annan siin teada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar