Eestis hakkas rukki kasvatamine ilmet võtma 11. sajandil ja sellest ajast alates pole rukkileiva maitse eestlastele võõras. Kuigi rukkijahu annab suhteliselt vähe toiduenergiat, on temas 30 protsenti rohkem rauda ning kaks korda rohkem magneesiumi ja kaaliumi kui nisujahus. Lisaks sisaldab rukkijahu B-grupi vitamiine ja parandab ainevahetust ning on kasulik soolestikule.
Mõned spetsialistid väidavad, et rukkist valmistatud tooted on meile geneetiliselt igiomased ehk oleme nendega põlvest põlve harjunud – esivanemate leivaks oli ikka rukkileib ja kangemaks kraamiks valdavalt rukkiviin.
Aga üldiselt on see kikka usuküsimus – kui usud, et rukis on tervisele kasulik ja organismile vastuvõetav, siis nii see ka on.
Leiva küpsetamisel on oluline rukkijahu juures teada, et mida jämedam jahvatus, seda tervislikum jahu on. Paraku on seejuures üks „aga“. Nimelt ei pruugi jämeda jahvatusega leivajahu väga hästi kerkida. Probleemi vastu aitab miksimine ehk peene jahvatuse ja jämedama jahvatusega jahude segamine.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Hmm, kõlab uskumatuna kiirel ajal, et mõni viitsib ise leivakõpsetamisega jamada.
VastaKustuta